Stseen 1:
Terve tuba on täis mänguasju: legod, karud, nukud, autod, raudtee segamini riietega, kusagil törts moosi – miks see põrandal on? Vaatad seda segadust pigem austuse ja imestusega. Isegi vihastada ei suuda. Ringutad, viskad teki pealt, jalad üle voodiääre… täna tuleb ilus päev. Eriolukord küll, aga kodus on tore: lapsed mõnusad, päike paistab…. R**SK! Legotükk…näe veri ka väljas!
Stseen 2:
Ämbrid – meil on ämbreid vaja. Koristame kõik selle kiiresti ära – saab rahulikult eluga edasi minna. Kogume kõik kokku. Saaks õhku. Kodu saaks jälle elamiskõlbulikuks. Selge! Ämbrid siin, mänguasjad siin … ja seal. Lihtne. Hakkame pihta. Barbie – ämbrisse, klots – ämbrisse, mingi asi mis näeb välja nagu hästi suur roosa tatt – ämbrisse… Kõik ämbrisse. Okei see sai täis, too kiirelt järgmine, ma olen hoos. See tuba sai valmis: siin põrand – siin ämbrid – mõnus. Korras! Kõik asjad on seal, kus olema peavad. Voodi all võibolla on veel midagi, aga las see jääb.
Ai pagan, teises toas on ka sama pinnalaotus. Okei – pole hullu. Teeme selle ka kiirelt korda. Sama soojaga nagu öeldakse. Tehtud!
Stseen 3:
Huh! Kui mõnus on korras kodus. Päike paistab nii ilusasti aknast sisse – puhtale põrandale tekib ilus soe päikeselaik. Koer heidab sinna puhkama – mahub ju, kasutab võimalust. Kell pole veel üheksagi. Kiire kohv ning võibki kodukontoris oma tavapärase koha sisse võtta. Oot, ma vaatan veel enne töö alustamist kiirelt…
“ISSI! KUS MU ROOSA KLEIDI JA MUSTADE JUUSTEGA NUKK ON?”
“Ee, oot mida, mis nukk… tere hommikust kallis… tahad mine vaata natuke multikaid. Issi peab natuke tööd tegema! Pärast otsime koos selle nuku ka üles eks”. Läks. Vedas. Nii, nüüd töö…. Vähemalt… veerand tundi. Jälle “Issi tahaks Pipi puzzlet kokku panna – kus see on? Ma suudan poolteist tundi täiest kõrist karjuda… tahad näitan?” Mh. Probleem.
Stseen 4
Selge! Täna tööd ei tee. Sorteerime mänguasju. Korralikult. Mudelraudtee tükid siia kotti. Oot, ma panen kirja ka, siis pärast teab. Nii:
Jah, viska vedurid ka siia, aga oota ma panen kirja. Järgmine ämber. Paneme selle mänguasjakasti. Näe ma märgin siia ka, et kus see asub. Siis järgmine kord kui vaja, siis kohe tead kust leida. Lahe eks! Okei mine mängima… Ja võid küll telekat vaadata. Issi lõpetab siin selle koristamise ära. Tubli tüdruk!
Viimane ämber. Mis see kell on – krt 19.32. Homme tuleb tööl pikemalt teha.
Stseen 5:
Head ööd lapsed! Oleme täna väga tublid olnud – terve elamise koristasime ära. Ja teate kui te nüüd homme mingit kindlat mänguasja otsite, siis ma tean täpselt, kus see on. Mul on see isegi arvutis kirjas. Ja kui te mänguasjad alati pärast mängimist samasse kohta tagasi panete, kust te selle võtsite, siis me teame ALATI, kust seda leida. (Haigutades) “Jah Issi, paneme” Ja kui te mõne uue mänguasja saate, või kui mõni katki läheb, siis paneme mu süsteemi kirja ja siis on alati ülevaade. Teame näiteks, milliseid mänguasju meil veel ei ole – saame näiteks jõuluvanale kinginimekirja genereerida… Mõtelge, ise ei pea midagi kirjutama. Tore eks. “Mhmh… tahaks magada”. Oot mul tuli just mõte: tahate teada, mis on teie mängukarude keskmine vanus? Või mänguautode osa mänguasjade koguhulgast. Ma saaks kohe vaadata…. Ah mis? Ei taha? No okei head ööd kallid. Hommikul näeme!
“Issi kuule.” “Ah?” “Kas sa selle puzzle leidsid üles?” “Aa… Ei…. See on ilmselt kadunud!… Võibolla seal, kus teised sokid lähevad”.
Nagu näha: andmetest saigi informatsioon. Segamini, struktureerimata andmed lihtsalt vedelesid maas. Me kogusime need kokku – korjasime ämbritesse. Valasime kõikide ämbrite sisu suurde hunnikusse ning panime kõik mänguasjad ilusti õigetesse kohtadesse. Süstematiseerisime ning struktureerisime, puhastasime (ma enne ei öelnud, aga issi mustad sokid korjasime ka protsessi käigus andmetest välja). Nüüd saab seda informatsiooni igal ajal kasutada ning selle põhjal vajalikke otsuseid teha. Võimalused on piiritud!
Andres Kukk
Comments